Tervist edendava meeskonna algatusel otsustati viia õpetajad värsket õhku hingama. Meid juhendas jahimees Riho Alep, kellel oli rääkida väga põnevaid lugusid erinevatest kohtumistest karude, põtrade ja metssigadega.
Jalutades raba poole näidati meile soolakut, kust metsloomad saavad omandada vajalikke mineraalaineid, veel nägime karu söötmiskohta. Teel olles märkas Riho kohe seda, et keegi on puhanud kraavi ääres, puhkaja oli jätnud endast kohe märgi maha.
Teelt otse metsa sisenedes otsisime kaku pesakasti - küll pole seal kunagi kakku ennast pesitsenud aga selle eest on seal koha sisse seadnud näiteks mesilased - sellepärast isegi karu sinna roninud olevat, jäljed ka praegugi veel näha.
Juba vesisematele aladele jõudes nägime kraave, mis on loomadele väga ohtlikud. Mutta kinni jäädes ei ole sealt pääsenud paljud loomad, sellest ka palju luid läheduses. Rabasse jõudes hakkas jala alune lirtsuma, otsiti pokusid, millele astuda, et päris vette ei vajuks.
Ja aina rohkem me raba nägime - madalad männid ja laukad, mida parem karta. Kuigi, nende juures ka häid asju - näiteks vesi, mis kõlbab juua - sammal kui looduslik filter - vesi oli tõesti puhas ja tunda oli selle värskust - julgemad proovisid ka seda ja said janu kustutada.
Meie matka instruktori eesvedamisel jõudsime rabast kenasti turbaalade äärele, hakkasime tagasi pöörduma sinna, kust matk alguse oli saanud.
Olles peaaegu tagasi seal, kust alustasime, nägi maha vaadates Riho ära ka väiksema karu jälje - huvitav, minnes seda justkui tähele ei pannud. Ei tea, kas keegi on meie äraolekul veel metsas usinalt ringi käinud.
Matk lõppes väikese söömise ja muljete vahetamisega Jahiseltsi majas, usin Täpitriinude õpetajaabi Kaidi oli valmistanud oma aiamaa saadustest tee, mida kõigile jätkus.
